Description
“Vivian”, psühholoogiline õuduspõnevik.
2017. aastal pääses Leila Tael-Mikešin kirjastuse Pilgrim korraldatud kirjanduskonkursil BestSeller ilukirjanduse valdkonna teise kategooriasse romaaniga “Vivian”. Raamat ilmus 2018. aastal.
Kirjutan natuke “Viviani” sünniloost ja edust BestSelleri konkursil.
Kirjanik Joel Jans, kes korraldab koos Maniakkide Tänavaga Tartu ulmekirjutamise töötubasid, lausus kunagi kuldsed sõnad: “Õige kirjanik peab olema vaene ja töötu ning tema suurimaks püsivaranduseks on pohmelus.” Joeli öeldud sõnad jäid minu alateadvusesse kummitama ning võisid olla inspireerivate unenägude algallikaks.
Esimeses unenäos kohtusid Zavoodi meenutavas urkabaaris (Tartu elanikud kindlasti mäletavad seda kohta) poisilik neiu ja naiselik mees. Nende kahe lugu algas nii, nagu raamatusse kirja sai pandud, kuid jätkus natuke teistmoodi. Nimelt jättis aju vahele lõigu igavast kooselust ning söötis ette selle, kuidas peategelased pärast lahkuminekut aastaid hiljem uuesti kohtusid. Unes olid nende tegelaste nimed Roberta ja Mariann. Samanimelist pealkirja kandev jutuke on raamatu lõpus, lisaloona.
Teine unenägu tuli mitu kuud hiljem. Seekord nägin Viviani ja Kimi kohtumist tänaval. Heledad tuules lendlevad juuksed, erkpunased huuled, kipras kulm ja pooleldi põlastav, kuid samas uudishimulik, pilk jäid mind kummitama ka pärast ärkamist. Nad seisid mul eredalt silme ees – Kim erkroosa angoorakampsuni ja ogalise kaelarihmaga, peas harjastena turritavad juuksed ning Vivian oma punahuultega. Kuigi Roberta ja Marianni lugu oli selleks ajaks juba saanud lühijutu vormi, sulandus eelmine unenägu viimasega kokku. Alguse sai nädalane kirjutamismaraton, mille jooksul kõndisin nagu unes, sest minu mõtetes elasid oma elu „Viviani“ tegelased.
Kui käsikiri valmis sai, andsin selle lugeda Maniakkide Tänavale. Lugu meeldis talle ning ta julgustas mind osalema kirjastus Pilgrimi korraldatud BestSelleri konkursil. Arvestades, et “Vivianis” on ohtralt psühholoogilist ja sadistlikku jubedust, polnud mingi ime, et see kirjatükk õuduskirjanikuna tuntust kogunud Maniakkide Tänavale muljet avaldas. Tänu tema soovitusele jõudis “Vivian” edukalt kaante vahele.
Lõik romaanist “Vivian”:
Teki peale laiali laotatud pikkade süsimustade kiharate vahelt paistsid palju heledamad juuksed. Vivi kandis oma väljamineku-parukat. Tal oli neid terve kollektsioon. Iga sündmuse jaoks erinev. Poes käimiseks, tööle minekuks, prügi välja viimiseks, magamistoa mängudeks…
„Valge kui lumi, must kui eebenipuu,“ sonis Jan Vivi kõrvale voodile vajudes. „Punane kui veri,“ lisas ta. Vivi maasikavärvi huulte vahelt hakkas voolama tumepunast verd.
„Peeglike, peeglike…“ sosistas Vivi ja avas silmad. Need olid äärest ääreni mustad. Jan nägi Vivi tumedates silmades enda peegelpilti, kuid põhjatust sügavikust vaatas vastu veel miski, millel olid tundlad. See otsis paaniliselt väljapääsu. Peagi hakkasid Vivi silmadest üksteise järel välja ronima pisikesed mustad sitikad. Neid tuli ka kõrvadest ja ninast, voolas tumeda leinalindina avatud huulte vahelt. Marmorile sarnanev kahvaturoosa pale murenes ja naha sisse tekkinud pragudest sibasid voodile tuhanded tindiplekkidele sarnanevad ämblikud.
Suutmata tagasi hoida summutatud karjatust, põgenes Jan kööki. Ta ei saanud enam Vivit päästa. Oli juba liiga hilja. Ükski inimene ei võinud olla elus, kui tema keha täitsid satikad. Putukad valgusid musta kihiseva vaibana köögi ukse alt sisse ning hakkasid mööda jalgu üles ronima. Kui väga Jan ka ei üritanud, ei suutnud ta liigutada. Tema keha oli halvatud ja kõrist tuli kuuldavale ainult hale kähin.
Kadri Kõusaar on raamatule kirjutanud sellise arvustuse:
„Vivian” on paeluv lugu kahe sugulashinge kohtumisest ja armastusest. Nad on naiselik mees ja tüdrukulik poiss, kuid sama hästi võiksid nad olla mehelik naine ja poisilik tüdruk. Nad on yin ja yang, kes teineteise kohe ära tunnevad ja ilma teineteiseta ei saa – vaid nii on neil mõlemal võimalik põgeneda kriipivast üksindusest ja minevikutraumadest. Mõnusalt unenäoline raamat, mis kutsub kohe algusest peale Kimile ja Vivianile kaasa elama. Mulle meeldib, kui unenäod ja reaalsus põimuvad, sest … nad kuuluvadki ju kokku, rohkem, kui seda tunnistada tahame.
Leila Tael-Mikešin (kodanikunimega Leila Liivak; sündinud 26. juulil 1984 Tartus) on Eesti ulmekirjanik ja kunstnik.
Ta kirjutab peamiselt õuduslugusid. Leila Tael-Mikešin on Ulmevõrguajakirja Reaktor aktiivne raamatuarvustaja ja autor portaalis Poogen, kus avaldab jutte pseudonüümi Daria666 all. Suur osa tema loomingust on avaldatud tema kodulehel.
Leila Tael-Mikešin pälvis 2011. aastal Eesti Ulmeühingu ja kirjastus Fantaasia korraldatud ulmejuttude võistlusel looga “Roxanne” seitsmenda koha, lugu avaldati 2012. aastal antoloogias “Täheaeg 10”.